Uus korter Pääskülas

Üle küsida pole vaja. Sellest on ju küll, et mina rääkisin?

See on viimasel ajal Ville-mehel üks põhilisi väljendeid. Lugusid tuleb nagu varrukast.

Läksin talle lasteaeda järele. Ville teatas uhkusega, et õpetaja oli öelnud et ta on nii tubli, et lausa 5-vääriline.  Veidi aja pärast lisas, et ei – tegelikult ta ikka olla 6-jagu tubli. Või mis ta nüüd oligi? Ikka ju 8. Ta oli saanud meisterdamise eest lausa 8!  Ja järgnes tuttav lause – üle küsida pole ju vaja, aitab ju küll kui mina sulle räägin.

Sama lauset kasutab ka lasteaias õpetajatele.

Ükspäev naerusuine õpetaja küsis, et kuis läheb meil uues Pääsküla korteris? Et küll meil oli olnud keeruline nädalavahetus – üks suur buldooser olevat ööpimeduse varjus kogemata meie maja maha lükanud. Aga õnneks leidsime kiirelt Pääskülla, sinna kollasesse majja 4-ndale korrusele  6-toalise korteri.

Ja kellegilt üle küsida pole vaja, piisab sellest kui Ville ise räägib kuidas meil lood tegelikult on.

Selline jutumees.

 

Blond

Ville tuli lasteaiast. Olid seal veidi harjutanud kääritööd. Ville tõi koju ühe imelise väljalõike mis teda vist kuidagi kõnetas… Ja mida ei tohi otse loomulikult ka ära visata…

Kas 5-sed ei peaks ilatsema veel näiteks Mashat või Elsat…. 
// samas paistab, et maitset kutil ikka on//

Et sellised sõbrad

Eile saatis kasvataja Ingrid mulle sellise pildi. Et ma teaks milleks valmis olla. Sellise lapsega ei saa ju isegi jala koju minna ( no kui just ära ei kileta või midagi nii…).

Pildil on Ville koos oma kõige suurema sõbraga ( kes on see väiksemat kasvu). S-ga koos leiavad nad ikka suurimad poriloigud, rumalad sõnad, sekka ka mida silmaringi laiendavat ( nt. laused – run fast) ja miskid munapiiksu-teemad.

Aju

Igaõhtune perekondlik õhtusöök. Taavi viskas miski kahtlasevõitu nalja. No vähemalt sellise millest 4-aastased aru ei saa. Ville vaatas Taavit pikalt ja lausus: ” Issi. Osta endale uus aju.”

Tainas

 

Sain pärmitainaga sõbraks. Selgus, et ma oskan teha häid ja lirtsuvaid pohla-martsipani kringleid.

Oli nüüd seda jama nüüd  veel vaja. Toidublogi pidama ei hakka ja niigi kõik riided kitsad.

Rongis

Rongiga on tore sõita, üksi sõites on pikad otsad rongis täitsa mõnusad. Näeb inimesi ja saab isegi elamusi. Ilus noor naine kannab tumedat T -särki kirjaga ” I am a sexy cat”.  Huvitav, mis peaks juhtuma, et ma kannaksin särki kirjaga ” ma olen ikka üks seks kass küll”…. Üks vanem proua lartsatab kuskil maakonnas mu kõrvale. Palub tugevas lõuna murdes mul oma telefonist ära kustutada üks video. No sai eile 70ndal juubelil käidud ja nalja tehtud. Poisid, näe olid kõik ära vhilminud. Nüüd ei julge tütrele külla minna, lapselapsed vaatavad kuis vanaema laulab “lörra laule”. Ise oskavat moodsa telefoniga kõneleda, film on seal sees kuskil… Vahekäigus seisab pikk mees paljajalu. Rastapatside ja maalima suurima siberi huskiga. Mõlemad haisevad.

// Pilt illustreeriv ja internetist. Hetke mõju oli küll sarnane//

Ja mõni veel imestab kuidas ma viitsin…

Emadepäev

Tore on olla ema. Kõige toredam on olla ema siis kui emadepäeva kuskil lähistel ei ole.

Et olla ilus ema siis otsustasin hakata treenituks. Selleks kauniks neljapäevaseks päevaks olid mul jalad ( ja mitte ainult)  ikka ropp-valusad, no nagu ikka siis kui otsus on jube värske ja esimesest jõusaali-trennist möödas 1-2 päeva. Tööl läks jube kiireks, süüagi ei jõudnud.. katsusin ikka jõuda Koplist Nõmmele kontserdile. Telliskivi trammipeatuses sain aru, et tramm sõidab liiga aeglaset, jään ilmselt rongilt maha kui ma just ei jookse…läbi Balta turu…  Jooksin, piimhape kintsus tahtis pisara silmast rebida aga jõudsin. Jõudsin õigeks ajaks Ville kontserdile. Laulis nagu linnuke, ise olin mõttes tänulik et olen ikka see püksi-tennise ema, muidu ilmselt ei oleks seda näinudki. Ja siis hakkasid tantsud emadega. Sain tantsida oma kibe-valus lihastega tantsu ” kükita-kükita, mis -siis-muud-kui-kükita”  ning tantsu “plaks, kükita ja hüppa õhku, hopp”. Mul lõi silmist tuld. Muudkui kükitasin ja hüppasin. Vahepeal oleks tahtnud keskpõrandale lamama jääda. Aga emad peavad olema rõõmsad ja kõrgele hüppama. Mitte lamama. Sain ilusa kaardi, seinalt selgus tõde…

Lapsed  on mul kõik sattunud imelisse lasteaeda – rühmas on pidupäeval alati toidulauad lookas. Aga mis minul sellest – mul hakkas 5 minuti pärast järgmine emadepäeva pidu. Paulal koolis ehk 10  min kiiret kõndi, kangete lihastega 15.min. Tundsin kuis veresoon otsa ees hakkas paisuma – Paula palus mul ikkagi see vahemaa joostes läbida, hakkasime ju hilinema. Mis neist lihastest enam, hea et tennised ikka olid… Klassis olid mõistatused, mängud ja oh õnne – lapsed olid teinud kartulisalatit ja pannkoogid olid ka veel soojad 🙂 Seinal järgmine tõehetk:   Hea käekirjaga aga ajab vähemalt naerma. Taavi sõnul olla mul küll arsti käekiri – kui poenimekirjas on õli siis toob õlut 😛 Õhtuks olin süsi. Olin tänulik selle eest, et lapsed läksid üles mängima. Et mul olid sel päeval jalas tennised. Et sellel päeval ei olnud ka kolmandat emadepäeva kontserti ( kolmas ehk kõige ilmekam tõehetk on veel tulemas). Et see päev läbi sai. Päris emadepäeval ma ei ole kell 10 kontserdil. Olen Tartu Maratoni jooksul stardis kaasa elamas. Ega seegi parem ei ole.

Lenna vaatas diivanil kõhuli, toetas kätega mesimagusat naeratust lõua alt…

“Mmmm…. ma tahaks teda lausa…  …hammustada…”

 

 

Ei juhtu meil siin midagi.

Kui on kodus üks 4 -aastane kutt. Siis ta ikka leiab sahtlist üles maailma esimese nutitelefoni Nokia, no sellise kus ekraan on juba veidi tundlik aga klahvid on ka ikka olemas. No selline mida isegi enam ei mäleta kuidas kasutati…Kui telefon on olemas siis on vaja juhet ju ka… Harutab lahti sahtlist juhtmepuntra, leiab sobiva laadija ja pistab selle seina. No sinna pistikusse kus peal lapselukk just selliste 4-aastaste tarbeks.  Siis 4- aastane hõikab korra kööki ja küsib, mis numbrid on vaja sisse toksida. Ilmselt 1-2-3-4 – see ju ilma kaardita telefon ja lihtsalt sahtlisse visatud… Õu jee, ütleb kutt ja vaatab mingeid 4 aasta taguseid videoid kus ta alles roomab ja laliseb…  Järsku kuulsin, et noormees räägib naisterahvaga, sellise murelikuga. Oli teine lihtsalt vahepeal helistamist ka proovinud, no ei töötanud. Proovis veel paar korda ja võttiski telefoni vastu naine küsimusega “Mis juhtus? Mmiisss juhtus?!”. “Ei juhtunud meil siin midagi” ütles Ville ja vajutas häda-abi kõne kinni. Ja vaatas tuimalt pilte edasi.

veebruari lõpp

Lenna vaatas täna hommikul pikalt Paulat ( 39,1) ja Villet ( 38,3) ning tõdes: “Lähen ikka lasteaeda. Mul on lihtsalt seal kindlam olla.”