Suht viimane aeg seda teha… uus aasta täiel rinnal käima tõmmatud ja viimased nähtavad kuuseokkad juba kokku korjatud…
Lühikokkuvõte detsembri jõulusahmimistest mis algasid juba novembris.
Esimese jõuluvana osas olin veidi umbusklik – kas üldse välja teevad, ligi lähevad, või salmi loevad. Paraku on on suur taidlusgeen ema liinipidi ikka edasi läinud. Kui 27ndal novembril If-i jõuluvana ruumi sisse astus, siis krabas Paula Lennal käest kinni ja lohistas ta kohe jõuluvana ette. Tutvustas ennast, lasid end saanile tõsta ja Paula lobises niisama. Lenna oli vaikne kuid siiski keeldus saanist lahkumast. Tunnike hiljem hakati pakke jagama, jõuluvana sai vaevu taguotsa toolile kui ta esimene lause oli – “No näed, jälle õed siin kohal”. Tore oli, vaatasime mustkunstnikke, sõime ja jõime. Kodus tehti mitu päeva trikke järele… tänasin mõttes Jumalat, et me Vello Vaheri perekonda vaatama ei jäänud….
Paula laulukoor ja Pähklipureja. Mugava naisena mõtlesin, et järsku ei hakkaks Paulat üldse solgutama – proovid-värgid, siis nad kükitavad nagunii pool etendust jälle kuskil Estonia tagaruumis ja kuhu ma need teised enda jõnglased üleüldse pistan… Aga kussasaad siis, muidugi tahab ju esineda… Ja tore oli, väiksed sai kõik ära orgunnitud ja Paula laulis nagu Miki Hiir. Esimeses reas ja uhkelt keskel.
Neil enda saalis oli ka veel kontsert-pidu vanematele, õnneks sellel aastal Lenna juba suutis end ohjeldada ja ei kippunud lavale, Ville järas rahustavalt mu über-rahustavat telefoni.
Järgmist jõuluvana nägime Krista juures. Läksime sinna sööma-jooma-lobisema ja ennäe imet, järsku oligi kohal. Tore oli.
Jõuluvana nr.3 oli lasteaias.
Kasvatajad tegid etendust, lapsed laulsid ja pärast rühmas käis möll. Meie pere oli loomulikult jällegi viimane kes lahkus ( ega käbid kändudest…..)
Et jõuluvanadest ei tekiks üledoosi siis jõululaupäeval käisid maal päkapikud. Neid pidi päris kaua ootama, Paula jõudis kardina taga isegi salaja mõne pisara poetada, et järsku on meid üleüldse unustatud… Õnneks siiski mitte… pakke oli lihtsalt niii palju, et andis vedada..
Kui Lõuna-Eesti tuur lõppes siis oli meil kodus ka veel üks jõulupidu, siis olid Paula ja Lenna juba ise päkapikkude eest. Paula alguses oli tubli päkapikk kes küsis salmi ja ulatas kingi. Veidi aja pärast juba oli ta väga tubli päkapikk kes kinki ka veidi kompas ja lisas kas tegu pehme/kõva pakiga. Sealt edasi päkipikk muutus aina agaramaks, kippus veidi paelu lahti näppima, siis ka paberit otsast harutama ja viimaseid kinki kippus kingisaajatelt ära krabama – ”no mis, ma aitan sul parem selle ise lahti teha, see käib väga raskelt”… Napilt oleks ta disklafi saanud aga noh, kodurahu huvides….
Kingisadu. Villele tegid eriti oli rõõmu pakkepaelad.
Põhiline luuletus mida esitati ernevates variatsioonides oli sellel aastal veidi hämmastav. Mõlemad tüdrukud, kordamööda ja muudkui lasid:
Ralliauto number 2
sõitis vastu posti, plaks!
Autost tuli välja saks,
Saks sai vastu kõhtu ,plaks.
Kõhust tuli välja konn
küsis mis sul viga on?
Normaalne jõululuuletus ju, kas pole?
Jõulupidudel oli Lennat väga raske pildile saada. Põhilise ajast ta hüppas kohapeal õhku või siis jooksis ja karjus. Tubli elevil 2,5ne oli piltidel kui udukogu või siis olin tabada suutnud mõne üksiku jäseme või juuksesalgu…
Piparkooke tegime ka, muuhulgas ka hilinenud tervitused Birgitile ja Matile.
Lenna kaunistas piparkooke väga agaralt, ta vist arvas alguses, et tegu mingi värviga. Aga kui kogemata suhu juhtus – oh seda rõõmu, magus löga ju – siis enamus ajast oli tuutuots hambus. Aga ta tegi korraliku ämbliku. Rohelise. Ikka nii rohelise et piparkook alt ei paistnud ja ämblik hoidis oma roheliste jalgadega ikka väga kõvasti lauast kinni. Ainult Lenna leebe lakkumine oli abiks et seda suurteost lauaküljest kätte saada…
Aastavahetus ehk nagu ikka. Väike erinevus tavapärasest oli see, et naabreid ei olnud kodus.-Juba traditsioonilise öise disko vene telekanali abiga ( toto kutgno ja cc cacth, sekka venelasi ja boney-m) pidasime seekord siis meil. Lapsed vaatasid raketid ära ja kobisid magama. Kui hommikul Paulalt küsisin ( teeseldud optimism hääles), et kas oli ka hea magada sellise mõnusa muusika saatel? Ta oli suht üllatunud ja küsis – kus see muusika oli?… Ehk et aastatepikkune treening on olnud tulemusrikas ja meie laste und need alumise korruse möllud ei kõiguta mitte-üks-teps!
Nüüd, jaanuari alguses, kui on peetud ka NaisteJõulupidu “9″sas saab alles öelda, et on 2011 joon all. Rasvane joon. Kui uus aasta tuleb selline nagu aastavahetus oli – no see oleks küll maru! 
Ja ma võin vabalt Teile välja teha, veikene pidukene ei tee kunagi ju paha - nii et kõikidele sõpradele-sugulastele veelkord “Head Uut aastat!!
